Joona 2: Piibli peatüki kokkuvõte

Joonase loo esimene osa oli tempokas ja tegevusrohke. 2. peatükki liikudes aeglustub aga narratiiv märgatavalt. Seda on hea mõte lugeda 2. peatükk enne jätkamist.

Ülevaade

Joona 2 on peaaegu täielikult täidetud palvega, mis on seotud Joona kogemustega, kui ta ootas teda neelanud suure kala kõhus. Kaasaegsed teadlased on eriarvamusel, kas Joona koostas palve kalas oldud ajal või salvestas selle hiljem – tekstist ei selgu seda ega vahet teha pole oluline.

Mõlemal juhul vs väljendatud tunded. 1–9 avavad akna Joonase mõtetesse kohutava, kuid siiski sügavalt tähendusrikka kogemuse ajal.

Palve esmane toon on tänulikkus Jumala päästmise eest. Joona mõtles oma olukorra tõsidusele enne ja pärast seda, kui vaal ('suur kala') alla neelas – mõlemas olukorras oli ta surma lähedal. Ja ometi tundis ta tohutut tänutunnet Jumala hoole eest. Joona oli hüüdnud Jumala poole ja Jumal oli vastanud.

Vaata 10 paneb narratiivi taas hoo sisse ja aitab meil looga edasi liikuda:

Siis andis Issand kalale käsu ja see oksendas Joona kuivale maale.

Võtmesalm

Ma hüüdsin oma ahastuses Issanda poole,
ja Ta vastas mulle.
Ma karjusin appi Sheoli kõhus;
Sa kuulsid mu häält.
Joona 2:2

Joona mõistis meeleheitlikku saatust, millest ta päästeti. Merre visatud ilma lootuseta end päästa, oli Joona tõmmatud kindla surma äärelt kummalise ja imelise vahendiga. Ta oli päästetud – ja päästetud viisil, mida ainult Jumal võis saavutada.

Põhiteemad

See peatükk jätkab Jumala autoriteedi teemat 1. peatükist. Nii nagu Jumalal oli kontroll looduse üle kuni punktini, kus Ta võis kutsuda suure kala oma prohvetit päästma, näitas Ta taas seda kontrolli ja võimu, käskides kaladel Joona tagasi oksendada. kuiv maa.

Nagu varem mainitud, on selle peatüki põhiteema aga Jumala päästmise õnnistus. Joona kasutas mitu korda oma palves keelt, mis viitas surma lähedusele, sealhulgas 'Sheol' (surnute koht) ja 'kaev'. Need viited ei rõhutanud mitte ainult Joona füüsilist ohtu, vaid ka võimalust olla Jumalast eraldatud.

Joona palve kujundlikkus on rabav. Veed haarasid Joona kaela ja 'võitsid' temast. Tal oli merevetikad ümber pea mähitud ja ta tõmmati alla mägede juurteni. Maa sulgus tema kohal nagu vanglatõrvid, lukustades ta saatuse kätte. Need on kõik poeetilised väljendid, kuid need näitavad, kui meeleheitel Joona tundis ja kui abitu ta end päästma oli.

Keset neid asjaolusid astus aga sisse Jumal. Jumal tõi pääste, kui tundus, et päästmine on võimatu. Pole ime, et Jeesus kasutas Joonat viitena oma päästmistööle (vt Matteuse 12:38-42 ).

Selle tulemusena uuendas Joona oma pühendumust Jumala teenijana:

⁸Need, kes klammerduvad väärtusetute iidolite külge
hülgama truu armastuse,
⁹aga mina ohverdan Sulle
tänuhäälega.
Ma täidan selle, mida olen lubanud.
Pääste on Issandalt!
Joona 2:8-9

Põhiküsimused

Üks suurimaid küsimusi, mis inimestel selle peatükiga seoses tekib, on see, kas Joona elas tõesti – ehedalt ja tõeliselt – mitu päeva vaala kõhus. Meil on käsitles seda küsimust .